In memoriam Silvia Kiik

Silvia Kiik

9. juuli 1931 - 1.september 2018
 

Silvia sündis 1931. aastal 9. juulil Marta (1902 - 1992) ja Theodor (1902 - 1952) Kuhlbergi perre teise lapsena.
Ema Marta oli pärit vaesest töölisperekonnast, kus tema ema Juula (1868 - 1941) kasvatas üksinda kolme last. Isa suri varsti pärast Marta sündi, nii et tüdruk oma isast midagi ei mäletanudki. Kuna peres oli toidunappus, läks Marta 14-aastasena laatsaretti abitööliseks. Palka ta seal ei saanud, aga kolm korda päevas korralikud söögikorrad olid need, mis tüdrukut raske töö juures hoidsid. Kuid peale söögi sai Marta sealt haigemajast ka midagi muud - tüüfuse ehk verise soetõve, nagu seda tol ajal kutsuti. Haigus oli raske ja nõrgematele oli see surmatõbi. Marta ise oma haigusest midagi muud ei mäletanud, kui seda, et arstid ta mingil hetkel üleni jääkülma vanni pistsid, sest temperatuur püsis eluohtlikud kõrge ja mingeid muid palavikku alandavaid vahendeid käepärast ei olnud. Marta jäi ellu.
  Et Juula peres oli kolm last ja ema üksinda, siis pidid kõik lapsed varakult tööle asuma. Martal oli vanem õde Marie (1892 - 1968) ja keskmine lastest oli vend Ants(1896 - 1987). Õde Marie elas kogu oma elu vanatüdrukuna, sest tema kihlatu hukkus 19-aastasena laevaõnnetuses ning mingit muud meest Marie ei tahtnudki. Marie oli sügavalt usklik, käis igal pühapäeval kirikus ja elas väga tagasihoidlikult terve elu. Marie elas 75-aastaseks.
  Vend Ants oli väga tegus, ta töötas laeval ning tormilise laevaelu tulemusena kaotas ühe silma. See asendati klaasist silmaga, mis üldse ei liikunud. Aeg-ajalt kaotas Ants oma klaasist silma, kuid leidis selle ikka alati üles. Antsu laevaelu oli nii kiire, et ta ei jõudnud tüdrukutega kohtamas käia ja seepärast võttis ta naiseks 19-aastase tütarlapse litsimajast. Tütarlaps Ella (1896 - 1972) oli nõus abielluma kahel tingimusel: esiteks, et ta ei pea kunagi tööle minema ja teiseks, et ta ei pea kunagi ühtegi last sünnitama. Ants oli nõus ja lapsi neil polnudki. Kuna Ella tööl ei käinud ja ka kodused toimetused olid rohkem Antsu õlgadel, oli Ella elu lõpupoole nii priske, et ei jaksanud enam eriti kõndidagi. Ants elas reipalt 90-aastaseks, võttis õe Marta sünnipäevadel valget viina ja laulis roppe meremehelaule, mille peale Marta alati väga pahaseks sai.
  Marta oli pere lastest kõige noorem. Pärast haigemajast lahkumist läks Marta abiliseks naisteriiete rätsepa juurde. Seal omandas ta nii hästi kõik töövõtted, et võis ka ise õmblusteenust pakkuda. Tal tekkisid oma kindlad kunded ja tööd oli kogu aeg nii palju, et Marta suutis oma pere õmblustööga ära toita. Ka väga raskel teise ilmasõja ajal, kui kõigest puudus oli, tuli Marta ots-otsaga kokku.    Silvia isa Theodor Kuhlberg (1902 - 1952) oli pärit balti-saksa perekonnast, kes olid omal ajal ikka rikkamast soost inimesed. Marta oli väga ilus tütarlaps ja kuna ta ise õmbles endale viimase moe järgi riided selga, siis jäigi ta rikkale perepojale silma. Ega see Theodori perele sugugi ei meeldinud, et alamast soost tüdruk naiseks võetakse, aga noorte kiindumus oli tugevam, kui perekonna nõudmised ja kokku nad jäidki.  Esimese lapsena sündis Marta ja Theodori perre poisslaps Viktor (1924 - 1927), kes kahe ja poole aastasena šarlakitesse suri. Marta lein oli nii suur, et ta enam lapsi ei tahtnudki. Kuid kuue aasta möödudes sündis perre tütar Silvia (1931 - ), kellest sai kohe ema kallis tirts. Silviat kasvatas ema suure hoole ja armastusega.
  Raskel teise ilmasõja ajal sündis perre veel üks tütreke, Silvia noorem õde Reet (1943 - 2004). Marta kasvatas tegelikult kolme last üksinda, kuna mehe Theodori, kes oli ärijuht, panid venelased vangi ja sealt ta enam elusana välja ei tulnudki. Theodori surnukeha ei antud Martale välja ja ta maeti vangla territooriumile. Alles kuuekümnendatel sai Marta loa oma mehe säilmed ümber matta Rahumäe kalmistule, perekonna hauda, kus juba puhkasid talle kallid inimesed.
  Kolmas laps, keda Marta kasvatas, oli sõbranna poeg Peeter. Sõbranna suri vähki, isa neil ei olnud ja Marta võttis 12-aastase poisikese enda perre kasvatada.
  Silvia lõpetas keskkooli kuldmedaliga. 1951. aastal alustas ta tööd ajakirjanikuna "Õhtulehe" toimetuses. 1952. aastal Silvia abiellus Heinoga ja ühiseks perekonnanimeks sai Kiik. Abielu kestis 15 aastat ja lõppes tormilise lahutusega.
   1954-1959 töötas Silvia "Noorte Hääle" koosseisulise korrespondendina Lõuna-Eestis, mille kõrvalt õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas, spetsialiseerudes eesti kirjandusele. Ülikooli lõpetas 1959. aastal, pärast akadeemilisi puhkusi, mille võttis seoses kahe tütre sündimisega - Katri 1955. aastal ja Mare 1957. aastal.
  1959-1961 töötas Silvia vabakutselise ajakirjanikuna.  Alates 1961. aastast kuni 1962. aastani töötas ta Eesti Televisiooni kirjandus- ja draamasaadete toimetajana ning 1962. aasta juunist kuni pensionile jäämiseni 1999. aastal oli toimetaja, toimetus-kollegiumi liige ja animafilmide peatoimetaja "Tallinnfilmis".
  Silvia Kiik on toimetanud:
 4 mängufilmi,
 124 animafilmi,
 kaasautorina osalenud kolme animafilmi stsenaristina ühe dokumentaalfilmi ja kahe animafilmi loomisel.
 Nukufilmi "Operaator Kõps marjametsas", II osa, 1965.a., kaasautor
 Nukufilmi "Muinasjutt Tema Majesteedist", I osa, 1974.a., kaasautor
 Nukufilmi "Välek Vibulane", II osa, 1980.a., kaasautor
 Joonisfilmi "Naksidrallid II", IIIosa, 1987.a., stsenarist
 Täispikk joonisfilm "Naksidrallid", 1990.a., stsenarist
 Lasteraamat animafilmist "Elavad muinaslood", 1977.a., autor, kirjastus "Perioodika"
 Silvia on kirjutanud filmipublitsistikat:
 "Vastab Ilmar Taska", Teater, Muusika, Kino nr. 4, 1992
 "Vastab Heino Pars", TMK, nr. 4, 1995
 Rein Raamatu, Priit Pärna, Heino Parsi ja Avo Paistiku loomingut käsitlevad artiklid "Eesti Entsüklopeedias", 7. väljaanne, 1994
 "Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga" I, II, III, TMK nr-d 4, 5, 6,  2006.a.
 "Eesti teleteatri ja telefilmi rajaja Virve Aruoja 85. sünnipäeva puhul" TMK nr. 2, 2007.a.
 1998. aastal sõlmis Silvia Kiik Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiviga lepingu Leida Laiuse isikufondi koostamiseks.
 06.06. 2005. aastal oli ta arhiivile üle andnud 2879 süstematiseeritud ning kontrollitud säilitusühikut, sealhulgas allkirjadega varustatud fotod.
 Paralleelselt sellega tegutses ta 1998. aastast alates projektijuhi ja toimatajana täispika filmi ettevalmistamisel Leida Laiusest, mis oli Jüri Sillarti loomingulises perspektiivis. Film valmis aastal 2002.
 Sama aasta augustis alustas Silvia Eesti Filmi Sihtasutuse ettepanekul materjali kogumist raamatu "Leida Laius. 1923-1996. Elu ja filmid" koostamiseks. Raamatust kujunes monograafia, mis pidi valmima kollektiivse töö viljana. Töö viibis, kuna Venemaalt oli väga raske kätte saada dokumente, mis olid seotud Leida õpingutega Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis ja perekonna tagakiusamise, represseerimise ning Karl Laiuse poegade mahalaskmisega Stalini terroriaastail. Algselt oli raamatule planeeritud kaks autorit - Silvia osaks oli kogu Leida Laiuse eluloo uurimine ja kirjapanek, teine autor pidi kirjutama raamatu selle osa, mis oli seotud Leida loominguga, filmidega... raamat päris välmis ei saanudki, kuna 2010. aastal, kui Silvial oli kogu materjal kogutud, kirja pandud ning trükivalmis, loobus teine autor oma osast selle töös...
 Selle raamatu lugu saab nüüd lugeda kõrvalolevalt lingilt: Lõpetamata film. Leida Laius ja tema filmid 1923-1996.

   Kallis memm,  sa elad meis,  meie lastes ning lastelastes... ja nii igavesti...
   Sinu tütred peredega...

2aastane Silvia

3aastane Silvia

4aastane Silvia

Silvia isaga

2aastane Silvia emaga

5aastane Silvia tädipoeg Arviga.

4aastane Silvia tädi Mariega

5aastane Silvia oma isapoolsete vanaema ja vanaisaga, paremal tädipoeg Arvi

Täditütar Rita pulmad. Paremal ülal äärmine Silvia ema Marta, paremal all istub Silvia. Vasakul esimeses reas istuvad Silvia tädimees ja tädi

Silvia keskkooli õpilasena

Silvia koos Ema Marta ja noorema õe Reedaga keskkooli lõpupäeval kooli ees

Silvia keskkooli lõpupilt

1959 lõpetas Silvia
 ülikooli

Sivia keskkooli lõpetamise päeval kaaslastega

Silvia abielu registreerimine Heinoga 9. veebruaril 1952. aastal, kohal ka ema Marta

Silvia ja Heino puhkamas Rõuge järve ääres, 10. juunil 1956. aastal

Silvia koos kolleegidega Õhtulehe toimetuse ukse
ees 1951. a.

Silvia tööhoos Õhtulehe toimetuses

Matkamas 1952. aasta suvel

Mai 1953. a.

2. mail 1955.a. aiatöödel

Silvia ja abikaasa Heino onu Arved 1955. aasta maikuus

10. september 1955. aastal sugulaste juures Adrakus

3. juunil 1956. aastal aiatöödel Tartus

Vasakult: onu Arved, Silvia koos esimese tütre Katriga ja paremal istub Silvia täditütar Rita. 28. juuni 1956. aasta.

Vasakult: Silvia noorem õde Reet, Silvia tütre Katriga ja vanaema Marta

9. juulil 1956. aastal Tartus

1956. aasta talvel Tartus

1956. aasta talvel Tartus

Silvia õde Reet koos Katriga

17. märts 1957. aasta. Silvia ämm Ella Kiik
saabus Siberist, kuhu ta
oli küüditatud 1949. aasta märtsikuus. Väike Katri seisab koos ema ja vanaemaga.

17. juuni 1957. a. Silvia vanem tütar Katri vaatab umbusklikult äsja haiglast koju toodud nooremat õde

17. juuni 1957... no ei meeldi see
 uus õde Mare üldse...